Muistsed rivaalitsemised kujundavad Lähis-Ida ümber ja moodustavad ebatõenäolisi liite, kirjutab Stephen Pollard

Konkurents on tugev, kuid minu raha eest tuli esmaspäeval Iisraeli hämaralt uudiste saidilt selle aasta kõige olulisem geopoliitiline avaldus.

Saudi Araabia kuningliku perekonna liige ütles ringhäälingule Cannes, et Iraan alustas Gaza sõda, andes oma volitatud rühmitusel Hamas 7. oktoobril korralduse iisraellased massiliselt mõrvata.

Nimeta kuningliku perekonna sõnul oli Teherani kavatsus nurjata Iisraeli ja saudide vaheliste diplomaatiliste suhete peatne normaliseerimine.

Miks see nii oluline on? Sest see sümboliseerib Lähis-Ida poliitikas toimuvaid erakordseid muutusi. Veel paar aastat tagasi oleks olnud mõeldamatu, et Saudi Araabia kuninglik kodanik avaldas sellist arvamust – et moslemiriik on õhutanud konflikti eesmärgiga konflikti levitada. Kuid muutuste tuul ei ole ainus viis liidu taastamiseks selles muutlikus piirkonnas.

Iraanlased on kogunenud Teheranis, et toetada oma valitsuse rünnakuid Iisraeli vastu

Laupäeva õhtul alustasid Iraani ajatollad oma esimest otserünnakut Iisraeli vastu pärast 1979. aasta revolutsiooni käigus võimule saamist.

Islamivabariik on 45 aastat plaaninud hävitada selle, mida tema kõrgeim juht Ali Khamenei nimetas “kurjaks sionistlikuks režiimiks”. Kuid see on jätnud tegelikud rünnakud oma volitatud esindajatele, nagu Hamas ja Hezbollah.

See uus rünnak ei toonud peaaegu mingit kahju tänu kaitsekoalitsioonile, kes tulistas peaaegu kõik Iisraeli vastu suunatud relvad.

Oma osa on selles mänginud liitlased nagu USA ja Ühendkuningriik. Kuid nendega liitusid veel kaks riiki, kelle jaoks oli juudiriigi kaitsmine kuni viimase ajani vaid fantaasia: Jordaania ja Saudi Araabia.

Suurema osa Iisraeli eksisteerimisest on Saudi Araabia kui üks maailma juhtivaid moslemiriike ja püha linna Meka koduks olnud selle lepitamatu vaenlane. Kuid nüüd ei ole see ainult Iisraeli sallimine, vaid see on teel liitlaseks saamise poole.

Ajatolla Ruhollah Mousavi Khomeini oli Iraani kõrgeim juht alates 1979. aastast, pärast islamirevolutsiooni, kuni oma surmani kümme aastat hiljem.

Khomeini toetajad marssisid Teherani 1979. aastal, kui mullad võimu haarasid

Samamoodi tungis Jordaania 1967. aastal Iisraeli – see oli katastroofiline samm, mille tulemusena kaotas ta Ida-Jeruusalemma ja Jordani Läänekalda. Kuid nüüd seisab ka Jordaania Iisraeli kõrval, et kaitsta teda Iraani pommi eest. See äsja leitud koostöövaim jätkub: just eile selgus, et nii saudid kui ka AÜE on saatnud USA-le toetava luureandmed Iisraeli kaitseks, kusjuures Jordaania nõustus ka lubama USA ja “teiste riikide sõjalennukitel” neid kasutada. Õhuruumi, samuti saadab üles oma lennuki.

Üks on selge. Iraani tõus – ja selle jahutav lähedus tuumarelvale – on toonud vanu vaenlasi lähemale.

Iraan domineerib praegu tohutul alal Iraagi piirist läbi Süüria ja Liibanoni kuni Vahemereni. Oma Jeemeni voliniku huthide ja nende endi mereväe kaudu teeb see kaost Punasel merel, mis on üks maailma peamisi merekaubandusteid.

Ja see on muutnud Palestiina eesmärgi omaenda ambitsioonide jaoks strateegiliseks vahendiks Hamasi (Gaza) ja Hizbollahi (Liibanoni) kaudu. See kaootiline ja segane riik on hirmutanud teisi moslemiriike.

Lähis-Ida lugu oli “Iisrael vs. Kõik”. Iraani käitumise tõttu ei vasta see aga enam tõele. Ja see tähendab, et rahu pikaajalised väljavaated on eredad, kuigi võite seda kuuldes üllatuda.

Et mõista, kuidas see kõik juhtus, peate minema tagasi islami juurte ja selle sees olevate skismide juurde. Aastal 610 pKr avalikustas Mohammed uue usu. Selleks ajaks, kui ta aastal 632 e.m.a suri, olid tema ja islam Araabias kõikvõimsad ja sajandiga oli see alistanud Kesk-Aasiast Hispaaniani ulatuva impeeriumi.

Suurema osa Iisraeli eksisteerimisest maailma ühe juhtiva moslemiriigina ja püha linna Meka koduna on Saudi Araabia olnud selle põlisvaenlane, kirjutab Stephen Pollard.

Kuid islam oli jagatud selles, kes saab prohveti järglaseks.

Üks rühm väitis, et juhtimine peab läbima tema vereliini. Neid hakati kutsuma Shia, araabia keeles Shiatu Ali, mis tähendab “Ali erakondlikkust”, kes oli Muhamedi nõbu ja väimees.

Teised, sunniidid (araabia keeles “sunna” või “tee” järgijad), väidavad, et juhtimine peaks olema määratud teenete alusel.

Ali valiti 656. aastal pKr kaliifiks (vaimseks juhiks), kuid ta mõrvati viie aasta jooksul, tekitades püsiva skisma. Kiiresti 2024. aastasse ja umbes 85 protsenti maailma 1,6 miljardist moslemist on sunniidid ja 15 protsenti šiiidid.

Nüüd võistlevad islami juhtimise pärast kaks riiki: sunniitlik Saudi Araabia ja šiiitlik Iraan. Pärast seda, kui mullad 45 aastat tagasi Teheranis võimu haarasid, on rühmituste vastastikune vaen aina kasvanud.

Islami vähemusrahvusena on šiiite ajalooliselt peetud sunniitide domineeritud maades alluvateks. Kuid šiiitide elanikkond on Pärsia lahe riikides märkimisväärselt suurenenud, nii et neid on peaaegu enamus. See on sunniitide valitsejate seas tekitanud muret šiiitliku Iraani võimu kasvu pärast. Pärsia lahe riikides, nagu Araabia Ühendemiraadid, Kuveit, Bahrein ja eriti Saudi Araabia, peetakse šiiidiohtu – teisisõnu Iraani ohtu – eksistentsiaalseks.

Mullade vaenlane on ka Egiptus, millel on Iisraeliga rahuleping 1979. aastast. Iisraeli 2006. aasta Liibanoni sõjas Hizbollah’ga soovisid kulisside taga sunniitlikud riigid Iisraeli võitu, nagu väidetakse, et Jordaania, Egiptus ja eriti Saudi Araabia soovivad nüüd, et Iisrael hävitaks Hamasi Gazas.

Mõne sunniitliku riigi süvenev lähenemine väljendus 2020. aasta Abrahami lepingutes, mis normaliseerisid suhted Araabia Ühendemiraatide, Bahreini ja Iisraeli ning hiljem Maroko ja Sudaani vahel.

Sunniitide ja Iisraeli vahelise liidu süvenemisel on loogika. Araabia riigid mõistavad, et Iisraelil pole ambitsiooni oma naabrite üle domineerida, Iraan tahab kontrollida kogu Lähis-Ida.

Tuleb rõhutada, et valdav enamus sunniite ja šiiate peaks sellesse vaidlusse kaasamise asemel lihtsalt oma eluga edasi minema. Kuid tõsi on ka see, et kui te ei mõista seda jaotust, ei saa te Lähis-Idast üldse aru.

Source link