Oma mehe nime võtmine on piinlik. Igatahes tegin seda

Abieluluba käes, asusin DMV pika järjekorra lõpus oma kohale. Naine laua taga lehvitas mulle, lastes mul järjekorda hüpata. Võõraste lahkus oli üks väheseid eeliseid, mis kaasnevad äärmiselt, ebamugavalt rase olemisega.

“Miks sa siin oled?” ta küsis.

“Et oma nime muuta,” vastasin. Ta noogutas ja alustas minu avaldust. Ta naeratas mu teavet vastu võttes.

“Oled sa kindel, et ei taha oma eesnime muuta?” ta ütles. See ei olnud kõige hullem mõte – ma polnud kunagi Karen olemisest metsik olnud, enne kui sinust sai kõige hullem –, aga ma vastasin: “Mitte täna.”

Kui saabus aeg oma uut perekonnanime kinnitavatele paberitele alla kirjutada, mõistsin, et mul pole enam allkirja. Üritasin midagi salakavalat teha. Siis oli mul vaja uut fotot, mis millegipärast tuli mulle üllatusena. Mul polnud meiki, vaid 50 lisakilo, mida me lõdvalt nimetame “beebi kaaluks”. ma naersin.

Mõni minut hiljem lahkusin DMV-st oma uue ajutise litsentsiga, kõndisin Karen Moore’i juurde ja kõndisin Karen Kiki poole. Järsku tundus see kõik suurepärane võimalus tekitada 36-aastaselt identiteedikriis.

Kuid hääl, mida ma endiselt kuulen, mis annab minu nime muutmise kohta kõige rohkem hinnanguid, on minu noorem mina. 16-aastane, kes otsustas, et ta ei taha kunagi abielluda ega lapsi saada, rääkimata oma mehe nimest. Talle tundus see tõelise lüüasaamisena.

Keegi ei palunud mul nime muuta. Mitte minu perekond, mitte tema perekond ja kindlasti mitte mu abikaasa. Tahtsin seda teha, kuigi maadlesin valikuga, kartes, et see muudab minust teiste silmis halva feministi. Et nad süüdistaksid patriarhaadi püsimist kaasaegses ühiskonnas minu ainsa otsuses võtta oma mehe nimi. Ja nüüd, kui ma seda teinud olen, küsivad seda minult regulaarselt sõbrad, tuttavad ja juhuslikud.

Mida sa teha tahad? Kas sul on hea meel, et sa seda tegid? Aga teie karjäär? Kuidas sa hääldad kikak? Vähemalt minu lähedastes edumeelsetes ringkondades, kus keegi inimest ei nimeta, tundub, et minu arvates piinlikult traditsiooniline valik võib olla ka kogemata revolutsiooniline. Paljud naised on mulle isiklikult väljendanud, et neile meeldib nime vahetamise idee, kuid nad kardavad teiste naiste hinnanguid. Arvan, et kui feminismi juured on laias laastus soolises võrdõiguslikkuses ja naiste mõjuvõimu suurendamises, siis miks ma ei taha oma nime muuta?

Kuid hääl, mida ma endiselt kuulen, mis annab minu nime muutmise kohta kõige rohkem hinnanguid, on minu noorem mina. 16-aastane, kes otsustas, et ta ei taha kunagi abielluda ega lapsi saada, rääkimata oma mehe nimest. Talle tundus see tõelise lüüasaamisena. Mulle tundub, et ma reetsin ta. Isegi 20ndates eluaastates usun, et iga päev oma partneri valimine on lõpmatult romantilisem kui abielus olemine.

Kuid vanemaks saades hakkasin mõtlema, et selle idee taga peitub mittetulu. Võib-olla tahtsin abielluda ja last saada. Kas see oli tõesti nii hull? Miks olin ma nii otsustanud hoida kinni selle noorema, endise mina, selle tüdruku veendumustest, kes sai “elamise” idee vaid bioloogilise kella jama?

Kui mu tollase poiss-sõbra Joe ema 2020. aastal ootamatult suri, otsustasin, et ma ei hooli enam sellest, kes ma olen 16-aastaselt. Tahtsin kindlasti ja kindlasti, et Joe oleks minu pere. Tema mõlemad vanemad olid nüüd kadunud ja ema kaotus oli eriti laastav. Tahtsin, et ta teaks, et olen seal, ükskõik mis, igavesti. Et kogu tema elu tingimusteta armastus ei lahkunud siit ilmast koos emaga. Kihlusime mõne nädala jooksul. Jäime kuus kuud hiljem rasedaks ja abiellusime linnahallis. Meil on nüüd tütar saanud oma ema nime ja ma armastan meie väikest perekonda. Mulle meeldib, et me oleme Kikak. Pärast aastatepikkust tööd nende otsuste kallal tulid vastused üllatavalt lihtsalt ja kiiresti.

Source link