Piinlik Macron andis endast parima, et sellest ebaregulaarsest rõõmuhetkest maksimumi võtta, kirjutab Robert Hardman.

Peapiiskop Crooki kolme löögiga – kolm korda rohkem – sündis eile õhtul taas üks lääne tsivilisatsiooni määravatest vaimsetest ja kultuurilistest maamärkidest.

Viis ja pool aastat pärast tulekahju, mis vapustas mitte ainult Pariisi, vaid kogu maailma, pole Notre-Dame’i katedraal mitte ainult taastatud. See on nüüd majesteetlikum kui võib-olla kunagi pärast keskaega.

Eileõhtust 1600-liikmelist kogudust juhtis enam kui 50 maailma liidrit – sealhulgas Walesi prints, USA president Trump ja Ukraina Volodõmõr Zelenski.

Ühtegi ülaltoodut ei tervitatud nii soojalt kui tuletõrjujate paraadi, mis esmakordselt 2019. aasta 15. aprilli öösel, pärast renoveerimistöödest väikese tulekahju vallandamist, siseneti siseruumidesse. Kiiresti levisid leegid läbi transepti ja kaugemalegi.

Eile õhtul seisid nad samades punastes mundrites täpselt samas kohas, kus tornikiiver vastu maad kukkus. Kummardus jätkub.

Needki olid aga suure daami jaoks vaid abifunktsioonid. Selle pool miljonit ruutjalga puhastatud lubjakivi hõõgus positiivselt teleriseadmete ja lühtrite all.

Kõige kehvema talveilma õhtul oli valgustatud linn just selline. Kell 19.00, ürituse ametlik algus, süttib Eiffeli torn nagu stratosfääri jõulupuu.

706 miljonit naelsterlingit maksnud taastamise eest kulusid ei suurendatud. Kogu eilse õhtu hiilgava võistluse jooksul toimusid kulisside taga rasked lahingud.

Notre-Dame de Paris katedraali lihtsalt ei taastatud. Nüüd on see suurejoonelisem kui kunagi varem pärast keskaega, kirjutab Robert Hardman

Emmanuel Macron tahtis sellest lühikesest segasest lõbusast hetkest maksimumi võtta, kuid tal paluti tervitada maailma liidreid väljas telgis.

Prantsusmaa valitsus on kiriku ja riigi lahususe suhtes range. Sel korral oli katoliku kirik komplimenti tehes kindel, et see on nende, mitte presidendi üritus.

Arvestades tema katastroofilisi hinnanguid küsitlustes ja valitsuse lagunemist, soovis Emmanuel Macron sellest lühikesest ohjeldamatu rõõmuperioodist maksimumi võtta. Talle öeldi aga, et ta peab maailma liidreid tervitama õues spetsiaalses teltis. Isegi riigihümni tuleks seal mängida, mitte jumalakojas.

Autokolonn rivistus, kui iga riigipea sai Brigitte Macronilt kallistusi ja vastulööke ning suudluse.

Diplomaatia dikteeris, et Donald Trump peaks astuma USA esileedi Jill Bideni ette. Kummalisel kombel pidid mõlemad siis ootama veel üht aukülalist – tehnikamagnaat Elon Muski. See on 21. sajandi protokoll.

Veidi pärast kella 19.00 koputas peapiiskop Laurent Ulrich kolm korda uksele 2019. aasta tuhastatud puusärkiga. Koor vastas psalmiga 121 ja rituaali korrati veel kaks korda. Siis avanes suur uks.

Esialgne plaan oli, et president Macron peab oma telgis lühikese kõne. Kuna Storm Darragh tabas plastikut, otsustati, et tal tuleks lasta vähemalt sees rääkida – aga mitte loengus. Tema kõne jaoks oli seatud üks etapp – kus ta kiitis taastumiskava “lootust, soovi ja jultumust”.

Seejärel nihutati poodiumit ja vaimulikud võtsid selle üle.

Väljaspool Seine’i kaldaid ääristasid tuhanded. Nad olid sama rahvahulk, kes tol ööl 2019. aastal üle ujutas, šokeerituna, palvetades ja nuttes. Nad ei unusta seda kunagi. Mina ainsa ajakirjanikuna ei pääseks tol õhtul põlevasse hoonesse.

President Macron koos USA valitud presidendi Donald Trumpi ja Ukraina presidendi Volodymyr Zelenskyga

Vaimulikud saabuvad laupäeval Notre Dame de Paris’i taasavamise tseremooniale

Nähes väikest VIP-delegatsiooni üle munakivide kihutamas, hiilisin tagasi (kõik pilgud tulele) ja hõljusin sisse koos tollase peaministri Edouard Philippe’iga.

Tuletõrjejuhid lasid meil mõneks minutiks seista pikihoone läänepoolses otsas, läbi katkiste akende voolikutest pahkluuni vees. Nägin põlevaid parvesid hõljuvateks rusudeks kokku varisemas.

Kuid sellel ööl piirdus midagi imelisega. Läbi vooliku sünguse ja miasma nägin tuletõrviku peegelduses midagi säravat. See oli altaririst kaugemas otsas, endiselt püsti.

Mul on see pilt siiani telefoni salvestatud. Kõik pole veel kadunud. Te ei pea olema usklik, et seda sügavalt meeliülendavaks pidada. Ma teatasin, et maailm peaks end lohutama selle “vaimastava sõnakuulmatuse sümboli” pärast. Kui jutt levis, muutus meeleolu.

Ometi poleks kõige ustavam ja lootusrikkam kummardaja osanud arvata, et Notre-Dame tõuseb taas nii ruttu ja nii suurejooneliselt.

Aga tal on.

Tere tulemast tagasi, Pariisi Jumalaema.

Source link