Printsess, kes oli enne Rootsi kuningannaks saamist kihlatud kalapoe kohal sündinud rahatu kunstnikuga
Ta sündis suurejoonelises lossis Reini jõe kaldal ja kasvas üles Kensingtoni palees, samas kui ta sündis Šotimaal Perthis pere kalapoes.
Kuid kui nad Esimese maailmasõja ajal Prantsusmaal kohtusid, tekkis neil nii kirglik side, et kõikvõimalike kuninglike protokollide vastaselt tõotasid nad abielluda.
Battenbergi printsess Louise pärines ühest Euroopa õilsamast perekonnast. Tema vennast Louisist sai Birma krahv Mountbatten, kuningas Charles III “auväärne vanaisa” ja tema õest Alice’ist sai prints Philipi ema.
Teisest küljest oli tema väljavalitu Sandy Hill rahatu kunstnik, kes müüs oma maalid neile, kes neid ostavad. Nende maailmad ei saaks olla teistsugusemad.
Sellest hoolimata armusid nad Neversi välihaiglas, kus nad mõlemad Esimese maailmasõja ajal vabatahtlike õdedena töötasid. “Ta on inimene, keda olen alati otsinud ja arvasin, et ma ei leia kunagi,” ohkab Louise. “Ta mõistab armastust ja abielu nii nagu mina.”
Vasakult (seisvad): printsess Louise, hilisem Rootsi kuninganna Louise; Milford Haveni marssipreilil on kaks lapselast, printsess Margaritat ja printsess Theodorat, ning nende ema, Battenbergi printsess Alice. Maa peal istuvad Lord Louis Mountbatten (1900-1979) ja George Mountbatten. Seisavad Battenbergi prints Louis ja tema väimees Kreeka prints Andrew, Alice’i abikaasa
Šoti portree- ja maastikukunstniku Alexander Stewart-Hilli (tuntud ka kui Sandy) autoportree, kes õppis Edinburghi kunstikolledžis ja oli kaks aastat salaja seotud Lady Louise’iga.
Leedi Louise Mountbatten, hilisem Rootsi kuninga Gustav VI Adolfi kuninganna abikaasa, pildil Illustrated London Newsi esikaanel vahetult enne abiellumist Rootsi kuningakroonprintsiga 1923. aastal.
Louise’il polnud lootustki kunagi abielluda, kui ta 34-aastaselt kohtus ja kihlus 41-aastase lesknaise, Rootsi kroonprints Gustaviga.
Battenbergi õde printsess Louise oli Kreeka printsess Alice’i ja prints Philipi ema
Sandy, kelle isa Willie Hill juhtis Perthi High Streetil edukat kalaäri, oli hiilgav üliõpilane Edinburghi kunstikoolis, võitis rändstipendiumi, mis võimaldas tal palju reisida kogu Euroopas. Pariis sai tema koduks ja Louise liitus temaga seal, kui I maailmasõda lõppes.
Algul oli tema ema printsess Victoria – kuninganna Victoria lapselaps – lummatud tütre ebatavalisest poiss-sõprade valikust.
Ta kirjutas: “Põnev ja häbelik, täiesti hea mees”. “Kõige veidram meestest – sünnilt šotlane, kelle pea on nagu Shakespeare’i pildil.”
Kuid mitte kõik ei arvanud, et see sobiks ideaalselt.
Õde printsess Alice kommenteeris: „Ta on üsna tuntud ja talle ennustatakse suurt tulevikku. Aga ta näeb nii imelik ja ekstsentriline välja – ma läksin kahekesi Londonisse, aga kõik pööravad ümber ja naeravad tänaval tema üle. Ta on temasse meeletult armunud, kuid naine on nii uskumatult mõjutatud.
See ei takistanud veidralt paaril paaril salaja kihlumist – kihlus, mis kestis kaks aastat, enne kui Louise kogus julgust tunnistada oma vanematele, et Sandy on tema jaoks õige.
Maalikunstnik, kes nimetab end praegu Alexander Stewart-Hilliks – võib-olla selleks, et sobituda paremini oma kihlatu sotsiaalsesse miljöösse – kutsuti Louise’i vanemate juurde ööbima. Esialgne kurameerimine läheb hästi, kuid kui Louise naaseb, mõistab Louise’i isa – endine esimene merelord, kes oli sunnitud loobuma oma Saksa tiitlist ja saama Milford Haveni markiiks –, et ta peab romantika lõpetama.
“Lõpuks oli ta sunnitud Louise’ile ütlema, et ta ei saa temaga abielluda, kuna ta oli gei,” kirjutas Hugo Vickers oma Louise’i õe Alice’i eluloos.
“Sellel ebamugaval ajal kasvas Lewis üles, teadmata, mis on homoseksuaalsus või et selline võimalus on tõesti olemas.”
Tema ema märkis tõepoolest Sandy käte kohta – „vaatamata tema valgetele kätele, kellel on kaunid, pikad, hooldatud küüned, teeks ta kõige vulgaarsemaid ja räpasemaid asju” – ehkki ta jäi asjast täiesti mööda. Kuid isegi teda ehmatasid tema karedad huuled ja sõrmused sõrmed.
Vickers kirjutas, et suhte purunemine oli “traumaatiline” ja jättis praegu 29-aastase Lewise veendumuse, et ta on igaveseks riiulil.
Lõpuks naasis Sandy Londonisse, rajas Chelseasse stuudio ja sai osa 1920. aastate nutikast komplektist, lugedes oma sõprade hulka ka kirjanik Evelyn Walke.
Louise sai Rootsi kuningannaks 1950. aasta oktoobris 61-aastaselt, kui troonile tõusis tema abikaasa.
Rootsi kuningas Gustav VI, pildil koos oma venna Earl Mountbatteni ja krahvinna Mountbatteniga koos oma teise naise leedi Louise Mountbatteniga 1955. aastal Greenwichi kuninglikus mereväekolledžis toimunud banketil.
Printsess Louise Louise abiellus 1923. aastal Rootsi kroonprints Gustav Adolfiga pärast tema esimese naise Connaughti printsess Margaret surma 1920. aastal. Louise valitses Rootsit 23 aastat Gustav Adolfi naisena ja oli prints Philipi tädi.
Louise Alexandra Marie Irene Mountbatten (endine Battenbergi printsess Louise) sai 1950. aastal Rootsi kuninganna abikaasaks ja hoidis seda ametit kuni oma surmani 1965. aastal.
Ta sai palju populaarsemaks portreemaalijana, tema teemadeks oli juhuslikult Arthur Lupton, kelle õde Olive Lupton Middleton oli praeguse Walesi printsessi vanaema. Ta ei abiellunud kunagi.
Vahepeal ei olnud Louise’il lootustki kunagi uuesti abielluda, kui ta 34-aastasena kohtas 41-aastast lesknaist, Rootsi kroonprints Gustavit. “Tema kihlus üllatas kõiki, eriti Louise’i ennast,” kirjutas Vickers. “Aga ta leidis haruldase mehe.”
Ta sai Rootsi kuningannaks 61-aastaselt 1950. aasta oktoobris, kui tema abikaasa troonile tõusis ja osutus kuningliku abikaasana kodu- ja välismaal ülipopulaarseks.
Ta määrdus mõnuga. Ta kasutas välisreisidel pseudonüümi “Mrs Olson” ja võttis kaasa rühma Pommeri koeri, keda ta üritas tolli läbides riiete alla peita, tekitades sellega lõputuid probleeme.
Tõepoolest, kuninganna Louise oli lõpuni ekstsentriline, muretu jaywalker, kes eiras liiklust Londoni tänavatel seigeldes. Kord sõitis talle kahekorruseline buss peaaegu otsa ja siis – juhuks, kui ta kunagi välja kukuks – hoidis ta enda tuvastamiseks rahakotis väikest kaarti.
See ütleb lihtsalt: “Ma olen Rootsi kuninganna”.